- Esimesed teated Sillamäest kui kohast, kus asetses Thor Bruggeni kõrts, pärinevad 1502. aastast.
- Praeguse Sillamäe territooriumil oli kolm mõisakohta: Päite (Peuthof) kirikumõis, Sillamäe (Sillamäggi) poolmõis ja Türsamäe (Türsel) rüütlimõis.
- Kuni Esimese maailmasõjani oli Sillamäe tuntud ja hinnatud kuurortasula.
- 1928. aastal rajati Sillamäele põlevkivi töötlemise tehas ja elektrijaam, hiljem ka sadam.
- Pärast Teist maailmasõda algas Sillamäe ajaloos uus etapp. Pikka aega ei olnud Sillamäed märgitud maakaartidele, linna aadressis kasutati koodnimetust ja linna sisse sai ainult erilubade alusel. Kõige selle põhjuseks oli linna loodud täiesti salajane sõjatööstus.
- Linna staatuse sai Sillamäe 1957. aastal.
Sillamäe linnaruum on väga eriline.
Linn asub looduskaunis kohas: mere rannal ja maalilise, mitmele tasapinnale paisutatud Sõtke jõe suudmes, üks osa linnast Balti klindi jalamil ja teine klindil. Linnas ja selle ümber on palju rohelust (linnapargid, kasesalu, mereäärsed männikud). Linna kujunemisel on olnud oma huvitav ajalugu: kaunis kuurortasula muutus pärast Teist maailmasõda salastatud ja kinniseks Nõukogude sõjatööstuslinnaks. Linnaruumi iseloomustavadki sellel salastatuse ajajärgul tehtud planeerimisotsused, mille järgi linn on üles ehitatud. Väärib märkimist, et Sillamäed on algusest peale ehitatud generaalplaani järgi. Siinkohal on huvitav veel seegi, et linna strateegilise tähenduse tõttu (Sillamäe allus otse Moskva võimudele) ja osaliselt ka kompenseerimaks elanikele kinnise linna staatusest tulenevaid teatud piiranguid suunati siia ressursse, mis võimaldasid ühtse arhitektuuriansambli ja selle üksikute hoonete (suurejooneline kultuurikeskus ja uhke kino) ning rajatiste (suursugune Mere puiestee ja Viru puiestee) väljaehitamist.
Sillamäe planeerimises ja ehituses on selgelt eristatavad ja jälgitavad kolm etappi, mis erinevad üksteisest nii linnaehitusliku planeerimise põhimõtete, ehitustehnoloogia ja –meetodite kui arhitektuuri poolest. 1940.-50. aastatel rajati stalinistlikus neoklassitsistlikus stiilis nn vanalinn, 1960.-70. aastatel vabaplaneeringu põhimõtetel tüüpprojekti jaärgi ehitatud elamud ning 1970. aastate lõpul ja 1980. aastatel ehitatu suurelamud.
Sillamäe kesklinna hoonestus on ehitatud 1940.-50. aastatel, stalinistlit neoklassitsism.
Kohe peale teise maailmasõja lõppu alustati linna ehitust vastavalt aastatel 1946 -1947 projekteerimisinstituudi " Lengiprosaht" poolt väljatöötatud generaalplaanile. Kesklinna hoonestuse ehitamise põhialuseks on olnud 1946-47. aastal koostatud I generaalplaan ja 1948. aasta detailplaneerimise projekt (Lengiprošaht). 1948. aasta detailplaneerimise projektis oli antud ka tänavafassaadide joonised, millega on määratud hoonete kõrgus, laius, katusekuju ja fassaadikujundus.
Kesklinna tänavavõrk on rangelt geomeetriline. Territooriumi planeerimisel säilis ennesõjaaegne peatänavate põhistruktuur, arvestati maastiku omapära, säilitati pargialad ja arvestati Soome lahe mõju. Praegune Kesktänav kulgeb mööda endist Jõhvi – Narva maanteed. Linna lääneosas on algselt säilinud Jõhvi - Narva maantee. Endiseid taluhooneid linna piiridesse ei ole jäänud. Tänu planeeringukohasele väljaehitusele ja sarnasele arhitektuur-mahulisele lahendusele on sellel alal väga kõrge linnaehituslik miljööväärtus.
Kesklinna hoonestus pärineb Sillamäe kui tööstuslinna rajamise algaastaist. Sillamäe kesklinn on üks väheseid 1940-50. aastate tüüpilise linnalise hoonestustraditsiooni esindajaid Eestis. Stalinistlikus neoklassitsistlikus stiilis tüüpprojektide kasutamisest tulenevalt on tänavapilt mõnevõrra monotoonne, kuid tänu rikkalikule haljastusele, mõjub see linnaosa küllalt ühtse ja ilmeka tervikuna. Arhitektuurilisest aspektist vääriks sellest perioodist esiletõstmist kultuurikeskus (arh. Popov), kino (arh. Stenjušin), omavalitsushoone (arhitekt Popov), spordikompleks (arh. Puumets). Täna vajab erilist tähelepanu kesklinna tänava- ja hoonestusstruktuuri ning neoklassitsistlikku arhitektuuri stiili kujundavate fassaadidetailide säilitamine.
Kesklinna peatelg - Kesk tänav asub endise Tallinna-Narva maantee suunal, mis ühendab tööstusterritooriumit linna muu osaga. Tänavavõrk on rangelt geomeetriline. Kesk tänaval asub Linnaväljak, kust hargnevad diagonaalsete kiirtena kolm tänavat (Kesktänav, Rumjansevi ja Kalda). Risti peatänavaga paiknevad mereni ja veehoidlani kulgevad tänavad.
1949. aastal sai Sillamäe ENSV Ministrite Nõukogu arhitektuurialase I preemia. Selle tulemusel valminud hoonestus kokku kandis uhket nime – heakorrastatud linnatüüpi töölisasula.
1960.-70. aastatel rajatud suurelamu, hruštšovkad
1950-60 -tel aastatel rajatud esimene suurelamukvartal, mis paikneb kesklinnas, on hoonestatud viiekordsete tüüpelamutega. See on planeeritud ajastule iseloomuliku vabaplaneeringulise printsiibi järgi. Elamud paiknevad tänavate suhtes diagonaalselt, kvartali keskel on abihooned, staadion ja lasteaed. Hoonete väliskujundus on äärmiselt lakooniline. Ala asub 50-ndatel planeeritud kesklinna kagu osas. Ehituse aluseks on olnud RPI Eesti Projektis 1961.a. koostatud detailplaneering, kus kasutati ajastule iseloomulikku uut planeerimisprintsiipi - vabaplaneeringut. Linnaehituslik vastuolu paistab silma just linnaplaanil, kus varasema perimetraalse hoonestusega alaga külgneb täiesti erineva hoonestusviisiga kvartal. Kontrasti leevendab ala ühel küljel asuv park ja teisel küljel olev kõrghaljastus.
Kvartalit piiravad varasema - kesklinna planeeringu järgi valjaehitatud tänavad. Hooned on paigutatud kvartalisse mustrina, mis moodustub Kesktänava äärde diagonaalselt ja nendega risti paigutatud elamutest. Kvartali keskel on lasteaed ja staadion ning elanike garaažid ja kuurid. Kvartalis ja tänavate ääres on väljakujunenud kõrghaljastus ja hekid, mis vajaksid paremat hooldust olles suurelamute ala kujunduses oluline komponent.
Alal on valdavalt viiekordsed silikaattellisest kaldkatustega tüüpelamud nn. hruštšovkad. Hoonete välislahendus on äärmiselt tagasihoidlik, puuduvad igasugused kujundusdetailid. Selline puritaanlus on ajastule iseloomulikuna omaette väärtus.
Kirjeldatud kvartal omab tähtsust kui oma ajastule tüüpiline, hästi haljastatud ja heakorrastatud ning komplekselt välja ehitatud suurelamukvartal.
1970.-80. aastatel rajatud suurelamukvartal, nn Brežnevi aeg
Suurelamukvartal, mis paikneb linna idaosas on välja ehitatud linna uue 1974. aasta generaalplaani (RPI Eesti Projekt)järgi. Väärtuslikumaks saab pidada selle linnaosa 1978. aasta detailplaneeringu (ВНИПИЭТ) järgi ehitatud elamukvartaleid, kus loobuti vabaplaneeringu põhimõtetest ja kasutati vana kesklinna planeeringu printsiipe – kvartalid on perimetraalselt hoonestatud, on moodustunud tollases kontekstis uue kvaliteediga tänavaruum. Tulenevalt sellest, et planeerimise ja ehitusega paralleelselt oli võimalik projekteerida erilahendusega hooneid, on saavutatud ühtne ja huvitavam linnaehituslik miljöö.
Tollases ВНИПИЭТ-s projekteeritud 5-9-kordsed punasest tellisest elamud ja ühiskondlikud hooned on ehitatud individuaalprojektide järgi. Hoonete fassaade ilmestavad rõdud, lodžad, ärklid, betoonist kujundusdetailid jm. Hoonete mahud on liigendatud. Vaheldusrikkus on saavutatud vaheehitiste ja väikevormide rajamisega.
Mikrorajooni keskele on planeeritud tsentraalne, väljakutega lai tänav (Viru pst), kus on eraldatud jalakäigu ja autosõiduteed. Sellega risti planeeritud tänavate ristmikel on välja ehitatud nurgalahendusega majad. Tihe perimetraalne hoonestus loob linnalise tänavamiljöö. Seda ilmestavad hooneid ühendavad madalad vaheehitised ja väikevormid. Lasteaiad ja koolid paiknevad elamukvartalite keskel. Kogu ala oli hästi heakorrastatud ja haljastatud. Kahjuks annab täna endast marku ehituse kohatine halb kvaliteet. Kahjuks on Viru puiestee läänepoolne lõpetus jäänud pooleli.
Kirjeldatud ala omab tähtsust kui üks kompleksemalt ja läbimõeldumalt väljaehitatud suurelamukvartaleid, olles sellisena oma ajastu üks paremaid linnaehituslikke näiteid Eestis. Sellist lahendust võimaldas Sillamäe eriline staatus (ja ka Sillamäe peaarhitekt-linnaplaneerija Vladimir Šurmini initsiatiiv) ning üldine vastumeelsus kogu Eestis levinud tüüpelamuehituse suhtes.
Viimaste aegade suured muutused linnas puudutavad eelkõige tööstusrajooni – multifunktsionaalse sadama ning sadamas töötavate erinevate ettevõtete ehituses. Suuremaid muutusi on ette näha linna ärikeskuse hoonestamisel ning mereäärsete alade planeerimisel.
Sillamäe kui koha esmamainimine pärineb 1502. aastast seoses siin asunud Thor Bruggeni kõrtsiga.
Legendi järgi ulatus merevee tase klindi ülemise servani ja klindi astangule, tollal mere äärde jõe suudmesse rajasid skandinaavia mereröövlid maabumiskoha, millest kujunes kõrts. Tegelikult ei ole kõrtsi rajajad ega kõrtsi asukoht tänaseks päriselt teada. Teada on, et Põhja-Eesti rannikumadalik tõusis vee alt juba umbes 5000 aastat tagasi. Seega ei saanud meri küll klindi astangu servani ulatuda, kuid jõe suudmes ja kaubatee kõrval oli kindlasti hea maabumiskoht. Samuti on teada, et 1502. aastal oli tänane Sillamäe Liivi ordu (allus Saksa ordule) valitsemisalas.
Kõrtsi nime järgi on kohta seostatud ka püha kohaga. Thor on skandinaavlaste piksejumal. Thorile vastaks eestlaste uskumuses Taara (Suur Taara, Tharapita, Taarapita). Taarapitast on juttu Henriku Liivimaa kroonikas. Kroonika järgi lennanud Taara kunagi ühelt mäelt, kus ta sündis, Saaremaale. Legendi seostatakse Kaali meteoriidi langemisega ja meteoriiti pidanud muinaseestlased jumalaks. Mägi, kus jumal sündis ja kust ära lendas, arvatakse olevat Ebavere mägi või Sinimäed Vaivaras, otse Sillamäe kõrval. Sillamäe piiresse jääb ka Ukuoru, muistsete eestlaste jumal Uku järgi nimetatud.
Mis on aga kindel, et läbi Sillamäe kulges endine tähtis kaubatee Narva (Narva oli sel ajal arenenud ja oluline kaubanduskeskus, Sankt Peterburg asutati alles kaks sajandit hiljem). Sillamäe kohal oli jõgi, mis oli teel kindlasti üheks tähiseks ning mille ületuskohas oli hea puhata ja saada kaitset teel varitsevate ohtude eest.
...18. novembri öö vastu 19. novembrit aastal 1700 juhtus olema tuuline ja sajune. Ületanud Sõtke jõe, rajasid üksteist tuhat rootsi sõdurit noore kuninga Karl XII juhtimisel oma laagri põllule, kus praegu laiub Sillamäe linn. Ise nimetasid soldatid laagrit "mudalaagriks" – kaugeltki mitte kõik ei saanud siin korralikult välja puhata, ja seda mitte ainult sügisöö rõskuse, vaid lakkamatu vihmasaju tõttu tekkinud tohutu hulga pori tõttu, mis kohati ulatus põlvini. Ka telke ei jätkunud kõigile, tunda andis toidupuudus. Kuid sõjaolud olid sellised ja 19. novembri hommikul liiguti edasi ida poole. Järgmisel päeval, 20. novembril 1700, võitsid needsamad sõdurid Peeter I juhitud vene vägesid Narva lahingus – venelaste ja rootslaste vahelise Põhjasõja esimeses tähtsas võitluses.
Kuid enne rootslasi läks läbi praeguse Sillamäe territooriumi ka üks vene väesalk. See oli kindral Boriss Šeremetjevi ratsavägi – saadetud Peeter I poolt Rakvere alla luurele. Väesalk naases kaotustega, kuna teel oli kokkupõrge rootslastega. Surma saanud sõdurid maeti Sõtke jõe idakaldale. Vanemad elanikud teavad rääkida, et see matmispaik leiti pärast Teist maailmasõda praeguse kultuurikeskuse kohalt Kesk tänaval, kust 18. sajandil läks tee Tallinnast (Revalist) Narva.
Tekkinud jõe ja tee ristumiskohas mitu sajandit tagasi (esmamainimine 1502) ja asudes Soome lahe kaldal ühe Eesti peamise maantee ääres, ei jäänud Sillamäe "ajaloo teelt" kõrvale ka järgnevatel aastatel. Nii asus Esimese maailmasõja ajal siit veidi ida pool Merikülas Vene Impeeriumi pealinna Petrogradi kaitseliini patarei. 1919. aastal Vabadussõjas maabus Sillamäe kõrval Udria rannal eesti-soome dessant, millel oli oluline osa kommunistlike vägede purustamisel Narvas. Siinsamas randus 1944. aasta talvel sakslaste tagalasse nõukogude meredessant, mille peaaegu kõik sõdurid langesid. Sama aasta suvel toimus Teise maailmasõja üks halastamatumaid lahinguid Sillamäe kõrval Sinimägedes. Teise maailmasõja ajaloos teatakse seda kohta Narva lahingute järgi.
Pärast sõdu oli Sillamäe, ilma liialdusteta, osaline kõige kõrgema taseme poliitikas ning teaduse ja tehnika olulisemates arengutes. Jutt on aatomitest – sõjas ja rahus. 1946. aastal hakati nõukogude aatompommi kiireimaks loomiseks siia Stalini ja Beria heakskiidul ehitama tehast, mis lõpetas uraanitootmise alles perestroika aja lõpul ja Eesti taasiseseisvumisel 1990. aastatel. Kuid just selle kümne sõjajärgse aasta jooksul sai Sillamäest linn, millele linna staatus omistati 1957. aastal, üks nõukogude kuulsatest "salajastest ja suletud aatomilinnadest". Tänaseks on suletuse ajastu möödas. Suur intellektuaalne, tehniline ja kultuuriline potentsiaal – siia saadeti ju hästi ettevalmistatud kaadrid kogu Nõukogude Liidu territooriumilt – lasid Sillamäel üle elada suured muutused 1990. aastatel ja kujundada uus tulevik.
Taasiseseisvumine
Eesti taasiseseisvumine tõi suured muudatused sillamäelaste ellu. Ühel hetkel olid nad eraldatud oma suurest kodumaast, endalegi ootamatult sattunud elama teise riiki. See tõi endaga kaasa palju küsimusi, mis nõudis mõttemaailma muutust, suhtumise muutust. Enamikud tänased linlased olid siia sattunud oma tahte vastaselt – suunamisega. Nende endi soove ega tahtmisi arvestamata. Nüüd aga on nad kõik seotus Sillamäega, Eestiga. Siin möödus noorusaeg, tõsine tööinimesepõli. Nad on kõik andnud oma hindamatu panuse linna arengusse: arstina, ehitajana, insenerina, õpetajana…
Siin on kodu, sõbrad, sugulased, kaunid mälestused. Inimesed ei kujuta ette ennast elamas mujal.
Need sillamäelased, kes ei suutnud leppida ühiskonna muutustega, lahkusid oma kodumaale. Enamus jäi. Nad otsisid vastuseid oma küsimustele, uurisid süvendatult ajalugu ja püüdsid mõista eestlaste soove. Enamikel see õnnestus. Sillamäelane jätkas oma töökat elu linna ja Eesti heaks. Sillamäe linn muutus nn "kinnisest" linnast avatud Eestimaa linnaks. Ka Eesti rahva jaoks oli Sillamäe senini olnud tundmatu ja salapärane. Linna suhtuti kaua eelarvamusega. Iga aastaga külastab Sillamäe linna aina rohkem inimesi, kes tulevad uudistama, otsima, avastama. Ja kohapeal ollakse üllatunud, et linlased on ääretult haritud, sõbralikud, külalislahked ja koostöövalmis, linn puhas, heakorrastatud ning omanäolise ainulaadse arhitektuuriga.
Taasiseseisvumine tõi muutusi ka kohalikule põlisrahvale. Linnas avati 1993.a. aastal eesti põhikool ja eesti lasteaed. See tähendas, et eestlastel on nüüd olemas oma "saareke", kus oma kultuuri viljeleda ja edendada.
Sillamäe linn on uhke oma multikultuursusega: linnas tegutsevad aktiivselt erinevad kultuuriseltsid. Slaavi kultuuri arendamiseks peetakse igal kevadel Slaavi Kultuuri Pidu. Kuid ei unustata ka eesti kultuuri. Vabariigis tunnustust saanud rahvatantsuansambel "Suveniir" on eesti rahvatantsu edasiviija ja tutvustaja. Meie lastekoor on laulupidude alatine osaleja. Seega õppides tundma üksteise kultuuri ja kombeid, osatakse neid rohkem mõista ja toetada.
Linlane tahab olla ja on osake Eestimaast.
Majandusest
Tööstus tuli Sillamäele 1920. aastate lõpus, kui siia ehitati Eesti-Rootsi põlevkiviutmistehas, elektrijaam ja sadam. Just selle ettevõtte baasil hakati looma ettevõtet, mis mitukümmend aastat töötles uraani ning täna tegeleb haruldaste ja muldmetallidega. AS Silmeti nime tuntakse maailma erinevates osades, kuivõrd Sillamäe ettevõte on üks juhtivaid tantaali ja nioobiumi tootjaid maailmas. 99% Silmeti toorainest tuuakse väljastpoolt Eestit ja ka toodangust 99% eksporditakse.
Pärast 20. sajandi 40. aastaid ei olnud Sillamäel sadamat. Nüüd on Sillamäe jälle saamas sadamalinnaks. Umbes miljard Eesti krooni (umbes 60 miljonit eurot) investeeritakse sadama esimese etapi ja naftaterminali ehitusse. Sadam planeeritakse valmis ehitada kolmes etapis. Sadam – erainvestorite üks suurimaid projekte terves regioonis, on planeeritud arvestusega, et Sillamäest saab Euroopa Liidu kõige idapoolsem "merevärav" – siit jääb vene piirini vaid 25 kilomeetrit. 2007. aastal plaanivad investorid vedada läbi sadama kuni viis miljonit tonni kaupa.
Sillamäe soodsa geograafilise asukoha ärakasutamisele on üles ehitatud ka teine suur majandusprojekt – Sillamäe majanduslik vabatsoon, mis tegutseb 1999. aastast ja hõlmab 600 hektarilist maa-ala ning pakub äri või tootmise arendamiseks vabu pindasid, väljaarendatud infrastruktuuri ja majanduslikke soodustusi.
Kolmandaks "sajandi projektiks" on Sillamäel suure radioaktiivsete jäätmete hoidla – "aatomiajastu" pärandi, katmine ja saneerimine. 1998. aastal alustatud ja 2007. aastal lõppeva projekti kogumaksumus on 312 miljonit Eesti krooni ehk 20 miljonit eurot. Projekti rahastavad Eesti, Põhjamaad ja teised Läänemere äärsed Euroopa Liidu maad. Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla saab olema selles Euroopa regioonis esimene ohtlik uraaniobjekt, mis on lõplikult korrastatud. Töödele on antud 1000aastane garantii.
Sillamäe tööstuslik potentsiaal areneb ajaga. 2003. aastal avati Sillamäel uus kaasaegne akude ümbertöötlemise tehas "Ecometall". Mitmed Sillamäe ettevõtted on viimastel aastatel tõestanud oma töö kõrget kvaliteeti rahvusvahelise ISO sertifikaadiga. Nende seas plasttaara tootja "Polyform", metallitöötleja "Norwes Metal" ja ka "Silmet".
Täna on Sillamäel tööstus elu- ja puhkerajoonidest eraldatud ning tööstuse planeerimisel, tehnoloogia kasutamisel ja tootmisel järgitakse keskkonnaohutuse nõudeid.
Inimlik ja kultuuriline külg
... 20. sajandi alguses teadsid kohalikud poisikesed oma vanemate kaudu sellest sissesõitnud vanakesest vaid seda, et ta on "mingi Peterburi professor, kes uurib koeri". Laste jaoks ei olnud see kõige tähtsam. Vaatamata vanusele, tegutses issesõitnu nii hasartselt Sillamäe linnakese lasteõues, et vallutas laste südamed. Professorile endale oli Sillamäggi – nii nimetati Sillamäed sada aastat tagasi - nii armas, et isegi Itaaliat külastades võrdles ta selle lõunamaa ilu oma südamele armasa Sillamäega.
Itaaliasse ei sattunud professor juhuslikult. Füsioloogide kongress pidas austavaks näha enda hulgas esimest venelasest Nobeli preemia laureaati (1904. aasta) Ivan Pavlovit. Sedasama energilist ja täpset vanakest, kes enne I maailmasõda käis regulaarselt Sillamäel puhkamas. Nii tahakski öelda, et ilmselt on kusagil sügaval Sillamäe all "magnet", mis erinevatel ajastutel tõmbab siia intelligentseid ja teadjaid inimesi, kes püüavad säilitada ja arendada kultuuri. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul oli Sillamäe Eesti ja Vene intelligentsi ja loomeinimeste jaoks armastatud paik puhkamiseks. Sõna "Sillamäe" esineb näiteks heliloojate Pjotr Tšaikovski ja Eduard Tubina, poeetide Vjatšeslav Ivanovi ja Konstantin Balmonti, kirjanik Endel Tennovi, elektronkiiretoru leiutaja Boriss Rozingi, kunstnike Konstantin Somovi ja Nikolai Dubovski elulugudes.
21. sajandi algul säilitab ja arendab Sillamäe oma eripärast ja mitmekülgset kultuuri kui üht oma suurimat rikkust. Linnas toimuvad slaavi kultuuri päevad, jazz-festival, vaheldumisi nii Eesti kui väliskunstnike näitused ja muud huvitavad üritused. Sillamäe Muuseum on ilmselt ainus muuseum Eestis, kellel on terviklik väljapanek 50.-60. aastate nõukogude aja olmest. Suurepärases spordikompleksis on treeninud erinevate spordialade meistrid ja rekordiomanikud. Loomuliku arenguna on linna tekkinud kõrgkool – siin tegutseb Sillamäe Majanduse ja Juhtimise Instituut
Linna ennast nimetatakse üha sagedamini pärliks. Eestis pole teist sellist kohta, kus oleks säilinud nii täiuslik arhitektuuriansambel eelmise sajandi 40.-50. aastate stiilis. Lõunapoolsete linnade eeskujul ehitatud mere äärde viiv uhke trepistik, marksismi klassikute bareljeefid ja hoonete paiknemise rangerütmilisus, linnavõimu hoone kui kentsakas näide nõukogude ja gooti stiili ühendamisest, veehoidlate kaskaad linna keskel ... Kõik see kuulub ühelt poolt juba ajaloole (kaks hoonet on tunnistatud arhitektuurimälestisteks), kuid teisest küljest on see kõik veel värske, uus ja noor. Siin elavad inimesed, kes oma kätega lõid selle imelise linna ja võivad linnast rääkida palju legende ja huvitavaid lugusid. Ka selles mitte veel "kivistunud" ajaloos, Ajaloo ja Nooruse teoses peitub üks Sillamäe huvitavaid erisusi – nii lühikeste ajaperioodide vältel nii drastilised arengud.
Nii et – tere tulemast Sillamäele! Sõbralik ja kaasaegne, avatud uutele ideedele – "Värskete meretuulte linn"!
Sillamäe kui koha esmamainimine pärineb 1502. aastast seoses siin asunud Thor Bruggeni kõrtsiga.
Legendi järgi ulatus merevee tase klindi ülemise servani ja klindi astangule, tollal mere äärde jõe suudmesse rajasid skandinaavia mereröövlid maabumiskoha, millest kujunes kõrts. Tegelikult ei ole kõrtsi rajajad ega kõrtsi asukoht tänaseks päriselt teada. Teada on, et Põhja-Eesti rannikumadalik tõusis vee alt juba umbes 5000 aastat tagasi. Seega ei saanud meri küll klindi astangu servani ulatuda, kuid jõe suudmes ja kaubatee kõrval oli kindlasti hea maabumiskoht. Samuti on teada, et 1 502. aastal oli tänane Sillamäe Liivi ordu (allus Saksa ordule) valitsemisalas.
Kõrtsi nime järgi on kohta seostatud ka püha kohaga. Thor on skandinaavlaste piksejumal. Thorile vastaks eestlaste uskumuses Taara (Suur Taara, Tharapita, Taarapita). Taarapitast on juttu Henriku Liivimaa kroonikas. Kroonika järgi lennanud Taara kunagi ühelt mäelt, kus ta sündis, Saaremaale. Legendi seostatakse Kaali meteoriidi langemisega ja meteoriiti pidanud muinaseestlased jumalaks. Mägi, kus jumal sündis ja kust ära lendas, arvatakse olevat Ebavere mägi või Sinimäed Vaivaras, otse Sillamäe kõrval. Sillamäe piiresse jääb ka Ukuoru, muistsete eestlaste jumal Uku järgi nimetatud.
Mis on aga kindel, et läbi Sillamäe kulges endine tähtis kaubatee Narva (Narva oli sel ajal arenenud ja oluline kaubanduskeskus, Sankt Peterburg asutati alles kaks sajandit hiljem). Sillamäe kohal oli jõgi, mis oli teel kindlasti üheks tähiseks ning mille ületuskohas oli hea puhata ja saada kaitset teel varitsevate ohtude eest.
Mõnda aega kuulusid nüüdislinna maa-alad Vaivara mõisa koosseisu ning hiljem (1849. aastal) loodi neist maavaldustest omaette Sillamäe mõisamajand. Praeguse Sillamäe territooriumil oli isegi kolm mõisakohta: Päite (Peuthof) kirikumõis, Sillamäe (Sillamäggi) poolmõis ja Türsamäe (Türsel) rüütlimõis.
Türsamäe mõisa kohta on teada, et see rajati 17. sajandil samas asunud kaluriküla kõrvale, aastast 1700 on mõisa alalt teada veski, mille varemed on siian säilinud. Türsamäe mõis oli rüütlimõis ja kuulus paljudele aadlisuguvõsadele. Viimasena omandas mõisa eesti soost Tõnu Walk (Waldman).
19. sajandi lõpus saab Sillamäe Peterburi haritlaskonna hulgas laialt tuntuks ja hinnatuks kui kuurortasula. Enne Esimest maailmasõda tunti Sillamäed suvituskohana, mis meelitas puhkajaid ja suvitajaid omapärase looduse ja vaikusega ning kuhu oli ehitatud ligikaudu sada suvilat, millest enamik sõjakeerises hävis (80% elamutest oligi 1926. aastal suvilad, aga ka kõikides ülejäänud elamutes olid lisaruumid suvitajatele). Elanike arv enne Esimest maailmasõda oli 600-700, suvitajaid oli enne Esimest maailmasõda 1500, 1920.-1928. aastani 300-600. Narva-Jõesuu kuurordi valis Peterburi aristokraatia oma meeliskohaks, paljud kirjanikud, kunstnikud ja teadlased aga eelistasid puhkuse veetmise kohana Sillamäed. Peale tavainimeste veetsid siin oma puhkuse tuntud vene helilooja Pjotr Tšaikovski, maailmakuulus füsioloog Ivan Pavlov.
Neil aastail suvitasid siin või külastasid linna ka Andrei Famitsõn (1935 - 1918) - botaanik, professor, akadeemik, Pavel Fiskovatov (1842 - 1905) - kirjandusteadlane, Vassili Latõšev (1855-1921) - keele- ja kirjandusteadlane, raidkirjade uurija, ajaloolane, akadeemik, Dmitri Paladin (1859 - 1922) - füsioloogia professor, Vjatšeslav Ivanov (1866 - 1949) – luuletaja, Konstantin Balmont (1867 - 1942) – luuletaja, Konstantin Somov (1869 - 1939) – maalikunstnik, Boriss Rosing (1869 - 1933) - teadlane, Peterburi Tehnoloogiainstituudi professor, elektronkiiretoru leiutaja, Endel Tennov (1926 - 1978) - kirjanik, sündis Sillamäe lähikonnas asetsevas Kannuka alevikus. Pärast Esimest maailmasõda suurenes Sillamäel eestlastest suvitajate osakaal.
1926. aastal oli Sillamäel ligi 100 elumaja, enamus nendest suvilad, kuid ka teistes elumajades oli kõigis lisaruumid suvitajatele. Harilik elanike arv linnas oli 600-700 ja suvitajaid oli enne Esimest maailmasõda 1500.
Kuid tööstuslik elukorraldus levis ka kuurortaladele. 1928. aastal rajas Eesti õlikonsortsium Rootsi kapitalile tuginedes Sillamäel põlevkivi töötlemise tehase. 1929. – 1935. aastatel olid Rootsi kapitalil Sillamäel rasked ajad. Uus majandustõus algas 1935. aastal. Toodangu väljaveoks rajati sadam, mis alustas tööd 1936. aastal. Samuti rajati elektrijaam. Tehas ja elektrijaam hävisid Teise maailmasõja käigus, tehase sisseseaded viidi Uuralite taha. Hiljem õhati ka sadam.
Tolle aja keskkonnahoid ei olnud nii organiseeritud ja tehas reostas umbes 300 meetri raadiuses maa-ala enda ümber. Lisaks ohustasid maalilist loodust ka sadama kaudu veetavad õli ja määrdeained. See vähendas tollase Sillamäe kui kuurortasula väärtust – suvitajate arv 1920. – 1928. aastani vähenes 300-600.¹
Täna on Sillamäel tööstus elu- ja puhkerajoonidest eraldatud ning tööstuse planeerimisel, tehnoloogia kasutamisel ja tootmisel järgitakse keskkonnaohutuse nõudeid.
¹ kasutatud A-M. Jõesaare ja L. Vassiljeva väljaannet Kuni sõda kõik purustas ..., Trükis 2001 lk 8
Pärast Teist maailmasõda oli kõige salajasem asustatud punkt Eestis, täiesti salajase sõjatööstusega seotud Sillamäe. Pikka aega ei olnud Sillamäed märgitud maakaartidele, linna aadressis kasutati koodnimetust ja linna sisse sai ainult erilubade alusel. Kõige selle põhjuseks oli linna loodud täiesti salajane sõjatööstus. Niisiis hakati Sillamäel rikastama uraani. Kuigi Teine maailmasõda oli läbi, kestis nn külm sõda ja käis võidurelvastumine. Nõukogude Liidu jaoks oli strateegilise tätsusega oma tuumarelva omamine. Algselt kasutati tuumarelvade loomiseks uraani. Sillamäele sai saatuslikuks, et siinses diktoneemakildas sisaldus vähesel määral uraani.
Nõukogude võimu eriline huvi Sillamäe vastu tekkis juba 1944.-1945. aasta talvel, kui siia saabusid Moskva üleliidulise instituudi geoloogid. Nende uurimistööd peeti niivõrd tähtsaks, et tolleaegse Eesti valitsuse juht A. Veimer oli isiklikult määratud neid kureerima. Geoloogid pidid uurima põlevkivi lademeid, mis leiti kalda järsakutes. Sel ajal oli Põhja-Eesti kaldapealne veel mineeritud ning geoloogid lähetati sinna vaid koos kaitsega.
1945. aasta kevadel toimus Kremlis nõupidamine, kus arutati aatomitööstuse toorainebaasi loomist. Nõupidamisest võtsid osa Beria, Vorošilov, Malenkov, Mikojan, Zavenjagin, Andropov, akadeemikud Kapitse ja Smirnov, Esimese Geoloogia Valitsuse ülem Gorjumov ja üleliidulise instituudi poolt Šerbakov ja Altgausen. Mõnedel andmetel osales nõupidamisel ka Stalin isiklikult. Nõupidamisel räägiti, et NSV Liidus on vähe uraanirikkaid maardlaid, kuid suured võimalused on avastatud Eestis. Näitena pandi lauale põlevkivitükk ning kolmeliitrine purk uraanikontsentraadiga. Sõnavõtt olevat tekitanud nõupidamisest osavõtjate seas suurt huvi ning Vorošilov teatas isegi bravuurikalt, et „kui on vaja, siis saab toota uraani ka sellisest savist".
Sillamäe asula oli sõjatules hävinud ja vaid ranna piirkonnas olid säilinud mõned individuaalelamud, kuhu nende omanikke aga elama ei lubatud. Sillamäe Kombinaadi nr 7 ehitamiseks loodi suur spetsiaalne ehitusorganisatsioon – Siseministeeriumi Ehitus nr 907. Uue tehase rajamist alustati hävitatud põlevkiviutmistehase varemetele.
Ehitamist Sillamäel juhiti otseselt NSV Liidu Ministrite Nõukogu Esimesest Peavalitsusest (tegemist oli salajase peavalitsusega). Seal pandi paika ka ettevõtte juhtkond ning nimetus – Kombinaat nr 7 – ja määrati tööjõuga varustamise kord. 1947. aasta detsembrist sai ettevõte väeosa numbri ning isiklikus kirjavahetuses tohtis kasutada aadressina vaid tähistust p/k (postkast) 22. Tehasel oli ka koondnimetus Красильная фабрика (värvivabrik) või teda nimetati salajases kirjavahetuses ülema nime järgi – Gukovi objekt. Esimestel sõjajärgsetel aastatel oli NSV Liidu keskorganite jaoks kõige tähtsam objekt Eesti NSVs Sillamäe salajase kombinaadi ehitus.
Pole võimalik nimetada Sillamäe ehitajate täpset arvu, kuid kaudsed andmed võimaldavad oletada, et 1946. aasta lõpuks oli neid umbes 18 000 inimest. Et Sillamäe tehase ehitus allus Siseministeeriumile, olid aastatel 1947 kuni 1952 Sillamäe tehase põhilisteks ehitajateks tööpataljonide soldatid ja vangid. Sillamäe kombinaadi ehitus oli neil aastatel suurimaks Eestis ning mõjutas Kirde-Eestis nii üldiseid arengusuundi kui ka piirkonna elanikkonna kujunemist. Kui varem oli Kirde-Eesti suhteliselt terviklik etnokultuuriline ala, siis kaotas Kirde-Eesti kahe okupatsiooni käigus suure osa oma elanikkonnast ja sõjajärgse Kirde-Eesti elanikkond kujunes peaaegu täielikult üleliiduliste migratsiooniprotsesside mõjuväljas, sõltudes sellest, milliseid ettevõtteid keskorganid pidasid vajalikuks sellesse piirkonda rajada. 1989. aasta rahvaloenduse andmetel oli Narvas 1000 elaniku kohta vaid 31 ja Sillamäel 25 inimest, kes pidasid oma emakeeleks eesti keelt. Kogu Eesti NSV rahvastikus oli neid aga samal aastal 619 inimest. Samas ei sattunud linna juhuslikke inimesi, sest tehase jaoks oli vaja erinevaid spetsialiste, kellel on vajalik haridus. Nii kujunes linnas suhteliselt kõrge haridustasemega elanikkond.
Esialgu toimus tootmine kohalikust maagist. Selle tarvis rajati kaevandus. Ajavahemikus 01.01.49 kuni 31.06.52. väljati kohalikust kaevandusest 2 405 000 tonni maaki keskmise uraanisisaldusega 0,036 %, s.t 63,3 tonni potentsiaalset metalli. Siiski oli kohalik pind suhteliselt uraanivaene ja toorainet hakati tooma teiste sotsialismimaade maardlatest. Tootmisega ja radioaktiivse kiirguse toime mittetundmisest tekkis eriline probleem – tootmisjäägid ladestati mere kaldale – ühtekokku 12 miljonit tonni jäätmeid, sh ka radioaktiivse uraani jäätmed. Tänaseks on jäätmehoidla ohustusatud, kuid selleks viidi läbi Eesti tänaseni suurim keskkonnaprojekt kogumaksumusega 312 miljonit krooni.
Sillamäe varustamine kõige eluks vajalikuga toimus läbi Moskva ja see oli tunduvalt parem, kui teistes Eesti linnades. Kogu Sillamäe sõjajärgne ajalugu on seotud salajase ettevõtte rajamisega. Kõik teised objektid ehitati vaid kombinaadi huve silmas pidades. Kuid linna ehitamisel raha ei loetud ning linna salajasuse ja kinnisusega kaasnesid elanikele mitmed privileegid. Siiani räägitakse, kuidas ümbruskonna elanikud püüdsid linna saada, et siit muidu nii defitsiitseid kaupu osta. Eraldi fenomen on Sillamäe arhitektuur. 1950ndate aastate alguseks oli Sillamäest kujunenud Eesti oludes täiesti ainulaadne asula. Linna ehitati generaalplaani alusel ja ühes, stalinistlikus neoklassitsistlikus stiilis. Ehitamine toimus projektide alusel, mis olid välja töötatud üleliidulise ministeeriumi Leningradi kontori poolt ja Sillamäe tunnistati parimaks asulaks omataoliste seas. 1949. aastal sai Sillamäe ENSV Ministrite Nõukogu arhitektuurialase I preemia. Selle tulemusel valminud hoonestus kokku kandis uhket nime – heakorrastatud linnatüüpi töölisasula.
Kasutatud:
David Vseviov Kirde-Eesti urbaanse anomaalia kujunemine ning struktuur pärast Teist Maailmasõda, Tallinn 2002
Sillamäe sai linna staatuse 1957. aastal.
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 6. jaanuari 1949 seadlusega „Sillamäe asustatud kohast töölisalevi kategooriasse üleviimisest" omistati Sillamäele töölisasula staatus. Alevil oli oma nõukogu, mille liikmed olid ametisse kinnitatud Narva Linnanõukogu täitevkomitee otsustega.
„Vahepeal oli aga olukord muutunud. Tööstuse kiire arengu tõttu on alev võtnud linna mõõdud … Arvestades Sillamäe alevi eriseisundiga ja selle territooriumil asuva eritööstusega, samuti seda, et alev asub piiritsoonis, kuhu on sissesõit võimaldatud ainult erilubadega, on Narva Linna Töörahva Saadikute Nõukogu organitel raskendanud kiiresti kasvava Sillamäe töölisalevi täitevkomitee konkreetne juhtimine, mille tõttu aga kannatab Sillamäe elanikkonna kultuur-olustikuline teenindamine. Peale selle on käesoleval ajal juba osa Sillamäe organeid allutatud vabariiklikele keskasutustele, nagu julgeoleku, Siseministeeriumi ja prokuratuuri organid. Eeltoodud asjaolud tõstavad üles küsimuse Sillamäe muutmiseks vabariikliku alluvusega linnaks, kuhu on võimalik luua täisjõuline töörahva saadikute nõukogu aparaat, milline on võimeline kindlustama elanikkonna korralikku kultuur-olustikulist teenindamist".
(David Vseviov Kirde-Eesti urbaanse anomaalia kujunemine ning struktuur pärast Teist Maailmasõda Tallinn 2002 lk 35).
1950. aasta septembri seisuga elas Sillamäel juba rohkem kui 10 000 inimest. Seega oli linn lühikese ajaga kiiresti kasvanud (pärast sõja lõppu praktiliselt maatasa tehtud kohale oli mõne aastaga ehitatud linn, kus 1950. aastal elas üle 10 000 inimese), samuti hakkas Sillamäe tootmine 1950. aastate lõpuks minetama oma ainulaadsust aatomitööstusele.
29. 06. 1957 ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega nimetati Sillamäe töölisalev ümber vabariikliku alluvusega linnaks. Sama seadlusega eraldati alevinõukogu Narva linnanõukogust ja alevinõukogu nimetati ümber Sillamäe linnanõukoguks.
Eesti taasiseseisvumine tõi suured muudatused sillamäelaste ellu. Ühel hetkel olid nad eraldatud oma suurest kodumaast, endalegi ootamatult sattunud elama teise riiki. See tõi endaga kaasa palju küsimusi, mis nõudis mõttemaailma muutust, suhtumise muutust. Enamikud tänased linlased olid siia sattunud oma tahte vastaselt – suunamisega. Nende endi soove ega tahtmisi arvestamata. Nüüd aga on nad kõik seotus Sillamäega, Eestiga. Siin möödus noorusaeg, tõsine tööinimesepõli. Nad on kõik andnud oma hindamatu panuse linna arengusse: arstina, ehitajana, insenerina, õpetajana…
Siin on kodu, sõbrad, sugulased, kaunid mälestused. Inimesed ei kujuta ette ennast elamas mujal.
Need sillamäelased, kes ei suutnud leppida ühiskonna muutustega, lahkusid oma kodumaale. Enamus jäi. Nad otsisid vastuseid oma küsimustele, uurisid süvendatult ajalugu ja püüdsid mõista eestlaste soove. Enamikel see õnnestus. Sillamäelane jätkas oma töökat elu linna ja Eesti heaks. Sillamäe linn muutus nn "kinnisest" linnast avatud Eestimaa linnaks. Ka Eesti rahva jaoks oli Sillamäe senini olnud tundmatu ja salapärane. Linna suhtuti kaua eelarvamusega. Iga aastaga külastab Sillamäe linna aina rohkem inimesi, kes tulevad uudistama, otsima, avastama. Ja kohapeal ollakse üllatunud, et linlased on ääretult haritud, sõbralikud, külalislahked ja koostöövalmis, linn puhas, heakorrastatud ning omanäolise ainulaadse arhitektuuriga.
Taasiseseisvumine tõi muutusi ka kohalikule põlisrahvale. Linnas avati 1993.a. aastal eesti põhikool ja eesti lasteaed. See tähendas, et eestlastel on nüüd olemas oma "saareke", kus oma kultuuri viljeleda ja edendada.
Sillamäe linn on uhke oma multikultuursusega: linnas tegutsevad aktiivselt erinevad kultuuriseltsid. Slaavi kultuuri arendamiseks peetakse igal kevadel Slaavi Kultuuri Pidu. Kuid ei unustata ka eesti kultuuri. Vabariigis tunnustust saanud rahvatantsuansambel "Suveniir" on eesti rahvatantsu edasiviija ja tutvustaja. Meie lastekoor on laulupidude alatine osaleja. Seega õppides tundma üksteise kultuuri ja kombeid, osatakse neid rohkem mõista ja toetada.
Linlane tahab olla ja on osake Eestimaast.
Sillamäe on Ida-Viru merevärav ja arengumootor, multikultuurne, mitmekesise majandusega sotsiaalselt turvaline kiiresti arenev loodust säästev tuntud linn Eestis ja Põhja-Euroopas, kus on unikaalne miljööväärtuslik elukeskkond, Euroopa tasemel konkurentsivõimelised tingimused ettevõtluseks ja soodsad võimalused elanikele eneseteostuseks ning väärikaks eluks.
Sillamäe positsioon Ida-Virumaal ja Eestis tervikuna on tugevnev. Eelkõige on selle põhjuseks viimaste aastate hoogne majandusareng, sadama ehitamine ja avatud tööturg. Sillamäe soodne asukoht Euroopa Liidu idapiiril, vaba tootmismaa koos hästi toimiva ettevõtlust toetava tugistruktuuriga, linnavõimu soosiv suhtumine ettevõtlikkusse ja jõupingutused linna elukeskkonna parandamiseks, tihenevad koostöö- ja majandussidemed ning investeeringud inimkapitali arengusse loovad eeldused linna konkurentsivõime kasvuks. Linna arengu olulisteks märksõnadeks on sidususe suurenemine Eesti teiste piirkondadega ning rahvusvahelistumine majanduses. Eesti kodakondsust omavate inimeste arvu kasv, riigikeele oskuste omandamine, teenuste kvaliteedi parandamine ja mitmekesistamine ning turismi sihtkoha maine suurendamine ja selleks infrastruktuuri arendamine lubavad Sillamäel osaleda paremini piirkondlikus koostöös ja suurendada paindlikkust konkurentsis teiste piirkondadega.
Linna juhtimine on olnud poliitiliselt stabiilne. Sillamäe tähtsus ja võimekus regiooni arengu kavandamises ja elluviimises on kasvanud. Regionaalne koostöö teiste kohalike omavalitsuste üksustega on muutunud olulisemaks ja selle kinnituseks on mitmetes ühisprojektides osalemine. Viimastel aastatel on linna võimuorganid rohkem tähelepanu pööranud arendustegevusele. Seoses rahastamisvõimaluste mitmekesistumise ja teenuste osutamise täiustamise vajadustega, ollakse huvitatud teatud teenuste tellimisest mittetulundusühingutelt ja mõningate linnavara haldamise funktsioonide üleandmisest sihtasutustele.
Sillamäe - värskete meretuulte linn - on avatud uutele ideedele ja võimalustele.
Nõukogude perioodil sõltus kogu linna tegevus ühest tööandjast, Silmeti salajase uraanitehase tööst. Tänaseks on Sillamäe ettevõtluskeskkond kardinaalselt muutunud ja Sillamäe on Eesti üks kiiremini arenevaid linnu.
Suuremateks eelisteks nii tootmise kui kaubanduse arendamisel on linna asukoht (Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni piiril, nn transiidikoridoris, linna läbib Tallinn-Peterburi maantee, linna kõrval kulgeb raudtee ja linnas on kaubasadam), linna elamurajoonist eraldatud tööstusrajoon (600-hektarilisel maa-alal on vajalik infrastruktuur - teed ja tehnovõrgud, planeeringud), kaubanduslik vabatsoon ja sadama olemasolu. Ettevõtluse alustamisele kaasaaitamiseks on loodud ettevõtlusinkubaator (MTÜ Sillamäe Vabatsooni Arendus).
Suurimaks eeliseks on tööjõuressursi olemasolu. 25 kilomeetri raadiuses elab üle 150 000 elaniku. Sillamäe töötajad on suhteliselt kõrge kvalifikatsiooniga, sest endise sõjatööstuse tarvis värvati noori erialaspetsialiste Nõukogude Liidu aladelt ja juhuslikult keegi linna ei sattunud.
Kohalik elanikkond on töö leidmise ja ümberõppe osas hästi motiveeritud. Tööjõu ettevalmistuse muudavad paindlikuks head võimalused kohapealseks kutseõppeks ja kõrghariduseks. Inimkapitali osas omavad tähtsust ka kohalike elanike isiklikud suhted endise Nõukogude Liidu alal elavate sugulaste ja sõpradega.
Põhilise koha linna majanduselus on hõivanud Sillamäe Sadam terminalidega ja NPM SILMET AS, mis toodab põhiliselt tantaali, nioobiumi (olles maailmas sellel alal esikohal) ja Euroopa, USA ning Jaapani turgudel nõutavaid haruldasi muldmetalle.
Silmet Grupi tütarettevõtted , mis on koondatud põhiliselt Sillamäe Vabatsooni on AS Silport Kinnisvara (infrastruktuuri teenindamine), AS Sillamäe SEJ (soojusenergia ja elektri tootmine), AS ÖkoSil (keskkonnaalased projektid) ja AS Sillamäe Sadam. Edukalt esineb välisturgudel Sillamäe ettevõte Artekno Eesti OÜ (endine AS Polyform). Algselt toodeti seal videokassettide karpe, nüüd toodatakse uusima tehnikaga seadistatud käitises keskkonnasõbralikke pakendeid toiduainete jaoks. Põhiliselt ostavad sealset toodangut Austria, Taani, Saksamaa, Holland, Itaalia, Venemaa, Tšehhi, Island.
AS Norwes Metall toodetakse metallitooteid. Euroopa firmad soetavad AS-lt Norwes mitmeotstarbelisi konteinereid. Keskkonnasõbralikke ja kaasaegseid tehnoloogiaid kasutatakse AS Ecometal akude utiliseerimistehases. Paljud sillamäelased töötavad AS Eesti Energia tootmisettevõtetes. Linna lähedal paikneb Eesti Elektrijaamale põlevkivi tarniv Narva karjäär. AS Esfil Tehno - ülipeentest polumeerkiududest filtreerivate materjalide tootmine.
Viimastel aastatel Sillamäele on tulnud mõned uued kaasaegsed ettevõted. Üks nendest on 2012. aastal avatud kaasaegne veefiltrite toomisettevõte Aquaphor, mis on tuntud üle maailma (Westaqua-Invest OÜ).
Toodud valik Sillamäe suurematest ettevõtetest iseloomustab siinset soodsat ärikliimat ja võimaluste mitmekesisust.
Kesklinn (1940-1950. a arhitektuuriansambel - stalinistlik neoklassitsism
Tehase haldushooned
Silmeti tehas on peamine põhjus, miks Sillamäe selliseks kujunes, nagu ta täna välja näeb, ja miks linn oli suletud ja salajane. Ehitati ju linna omal ajal tehase töötajate tarbeks. Tehase algusaastail otsustati ka Sillamäe juhtimine küsimused suuresti tehse administratsiooni poolt. Haldushoonete taga (preagu Sillamäe sadama ja Silmeti tehase territoorium) asus endine rangelt salastatud ja kõrge betoonaiaga ümbritsetud tsoon, kus asus uraani rikastamise tehas.
Silmeti tehase haldushooned omavad tähtsust tehase kujunemise ajaloo seisukohalt – need on ehitatud tehase rajamise alguses, 40. aastatel, olles samas ka ajastule iseloomuliku – hoonete sümmeetrilise paigutuse ja stalinistliku neoklassitsistliku arhitektuuristiili näiteks. Ka haljastus hoonete esisel väljakul on kujundatud ajastule omaselt. Nõukogude ajal seisis väljakul Lenini kuju.
Sõtke tänava elamud
Endine tööliste elumajade grupp Sõtke tänaval omab eelkõige ajaloolist tähtsust kui linna rajamisaegne, 40. aastate lõpus ehitatud esimene töölisasula. Tänav paikneb astangul kahe veekogu – merelahe ja Sõtke jõe - vahel. Tänavaruum on tervikliku kompositsiooniga. Kahekordsed madala kelpkatusega krohvitud ja stukkdekooriga kaunistatud elamud paiknevad kindla rütmiga kahel pool sirget tänavat. Hooned on klassitsistlikus stiilis, merepoolsel küljel on need stukkdekooriga kaunistatud, jõe pool lihtsakoelisemad. Mahuliselt täiendab vaatepilti rohke kõrghaljastus. Hoonestus eristub sama ajastu Kesk-tänava analoogidest eeskätt väiksemate mahtude ja vähema dekoori poolest ning loob sooja ja meeldiva atmosfääri.
Endine kinohoone
Kino oli Nõukogude ideoloogias eriliselt soositud kunstiliik tänu tema erakordselt suurele propagandistlikule jõule. Stalini ajal ka tänu hõlpsale kontrollitavusele. (Kalm, M. Eesti 20. sajandi arhitektuur. Estonian 20th century architecture. Lk 258 Tallinn. Prisma Prindi Kirjastus 2001) 1950. aastatel oli Nõukogude Liidus kinode kõrgaeg osalt ka sellepärast, et muid ajaviitevõimalusi nappis ja ka televiisoreid oli veel vähe.
Kinohoone asub Sillamäel Kesk 11, paarsada meetrit linna keskväljakust. Kultuuriministri määrusega on kinohoone tunnistatudarhitektuurimälestiseks.
Projekteerimisinstituudis Giprokino koostatud Ašhabadi (Turkmeenia) kino jaoks kavandatud projekti alusel ehitati Sillamäe kino 1952. aastal. Kahe saaliga kino on ehitatud stalinistlikus neoklassitsistlikus stiilis. Stalinistlikus arhitektuuris peeti ilusaks seda, mis on kaunistatud. Kino ja kultuurikeskus olid aga omakorda erakordsed ehitised, sest kunst pidi olema puhas ja suursugune, samuti oli kultuuripoliitika eesmärgiks kontrollida rahva hoiakuid ning kujundada avalikku arvamust ja üldist mentaliteeti. Seepärast pidid ka kino ja kultuurihoone looma vajaliku atmosfääri. Kuna kino peegeldas Nõukogude elu kogu tema täiuses, siis asetsevad seintel sammaste vahel dolomiidist embleemid, mis sümboliseerivad elualasid. (Kino Sõprus kohta Kalm, M. Eesti 20. sajandi arhitektuur. Estonian 20th century architecture. Lk 259 Tallinn. Prisma Prindi Kirjastus 2001). Lisaks hoone välisele lopsakale dekoorile on ka hoone sisedekoor külluslik. Sillamäe kino sisemuses võib kõrvuti leida motiive antiikkultuurist, embleeme vene kaunitaridest, Puškinist, nuttev ja naerev mask ning muu. Kino eesruumiks on avar fuajee. Teisel korrusel on restorani ruumid, algselt väike tantusaal, kus muusikat tegid puhkpilliorkester ja kohalikud lauljad. Kino keldriruumides asus lasketiir.
Kino avati 1. mail 1955. Iga päev oli kuus seanssi, puhkepäevadel ka rohkem (tehase töölised töötasid vahetustega). Eraldi korraldati lasteseansse. Kohalike elanike mälestuste järgi oli kino ülipopulaarne ja kahe kassa taga olid pidevalt järjekorrad. Kodanliku ideoloogia riismete kõrvaldamise ja sotsialistliku õnne eksponeerimise kõrval on seda imekspandavam, et esimeseks Sillamäel avalikkusele näidatud filmiks oli kodanlikus läänes valminud Tarzan.
Viimati uuendatud 10.06.2025
