1926. aastal oli Sillamäel ligi 100 elumaja, enamus nendest suvilad, kuid ka teistes elumajades oli kõigis lisaruumid suvitajatele. Harilik elanike arv linnas oli 600-700 ja suvitajaid oli enne Esimest maailmasõda 1500.

 

Kuid tööstuslik elukorraldus levis ka kuurortaladele. 1928. aastal rajas Eesti õlikonsortsium Rootsi kapitalile tuginedes Sillamäel põlevkivi töötlemise tehase. 1929. – 1935.  aastatel olid Rootsi kapitalil Sillamäel rasked ajad. Uus majandustõus algas 1935. aastal. Toodangu väljaveoks rajati sadam, mis alustas tööd 1936. aastal. Samuti rajati elektrijaam. Tehas ja elektrijaam hävisid Teise maailmasõja käigus, tehase sisseseaded viidi Uuralite taha. Hiljem õhati ka sadam.

 

Tolle aja keskkonnahoid ei olnud nii organiseeritud ja tehas reostas umbes 300 meetri raadiuses maa-ala enda ümber. Lisaks ohustasid maalilist loodust ka sadama kaudu veetavad õli ja määrdeained. See vähendas tollase Sillamäe kui kuurortasula väärtust – suvitajate arv 1920. – 1928. aastani vähenes 300-600.¹

 

Täna on Sillamäel tööstus elu- ja puhkerajoonidest eraldatud ning tööstuse planeerimisel, tehnoloogia kasutamisel ja tootmisel järgitakse keskkonnaohutuse nõudeid.

 

 

¹ kasutatud A-M. Jõesaare ja L. Vassiljeva väljaannet Kuni sõda kõik purustas ..., Trükis 2001 lk 8