Salastatud ajajärk

Pärast Teist maailmasõda oli kõige salajasem asustatud punkt Eestis, täiesti salajase sõjatööstusega seotud Sillamäe. Pikka aega ei olnud Sillamäed märgitud maakaartidele, linna aadressis kasutati koodnimetust ja linna sisse sai ainult erilubade alusel. Kõige selle põhjuseks oli linna loodud täiesti salajane sõjatööstus. Niisiis hakati Sillamäel rikastama uraani. Kuigi Teine maailmasõda oli läbi, kestis nn külm sõda ja käis võidurelvastumine. Nõukogude Liidu jaoks oli strateegilise tätsusega oma tuumarelva omamine. Algselt kasutati tuumarelvade loomiseks uraani. Sillamäele sai saatuslikuks, et siinses diktoneemakildas sisaldus vähesel määral uraani.

 

Nõukogude võimu eriline huvi Sillamäe vastu tekkis juba 1944.-1945. aasta talvel, kui siia saabusid Moskva üleliidulise instituudi geoloogid. Nende uurimistööd peeti niivõrd tähtsaks, et tolleaegse Eesti valitsuse juht A. Veimer oli isiklikult määratud neid kureerima. Geoloogid pidid uurima põlevkivi lademeid, mis leiti kalda järsakutes. Sel ajal oli Põhja-Eesti kaldapealne veel mineeritud ning geoloogid lähetati sinna vaid koos kaitsega.

 

1945. aasta kevadel toimus Kremlis nõupidamine, kus arutati aatomitööstuse toorainebaasi loomist. Nõupidamisest võtsid osa Beria, Vorošilov, Malenkov, Mikojan, Zavenjagin, Andropov, akadeemikud Kapitse ja Smirnov, Esimese Geoloogia Valitsuse ülem Gorjumov ja üleliidulise instituudi poolt Šerbakov ja Altgausen. Mõnedel andmetel osales nõupidamisel ka Stalin isiklikult. Nõupidamisel räägiti, et NSV Liidus on vähe uraanirikkaid maardlaid, kuid suured võimalused on avastatud Eestis. Näitena pandi lauale põlevkivitükk ning kolmeliitrine purk uraanikontsentraadiga. Sõnavõtt olevat tekitanud nõupidamisest osavõtjate seas suurt huvi ning Vorošilov teatas isegi bravuurikalt, et „kui on vaja, siis saab toota uraani ka sellisest savist".

 

Sillamäe asula oli sõjatules hävinud ja vaid ranna piirkonnas olid säilinud mõned individuaalelamud, kuhu nende omanikke aga elama ei lubatud. Sillamäe Kombinaadi nr 7 ehitamiseks loodi suur spetsiaalne ehitusorganisatsioon – Siseministeeriumi Ehitus nr 907. Uue tehase rajamist alustati hävitatud põlevkiviutmistehase varemetele.

 

Ehitamist Sillamäel juhiti otseselt NSV Liidu Ministrite Nõukogu Esimesest Peavalitsusest (tegemist oli salajase peavalitsusega). Seal pandi paika ka ettevõtte juhtkond ning nimetus – Kombinaat nr 7 – ja määrati tööjõuga varustamise kord. 1947. aasta detsembrist sai ettevõte väeosa numbri ning isiklikus kirjavahetuses tohtis kasutada aadressina vaid tähistust p/k (postkast) 22. Tehasel oli ka koondnimetus Красильная фабрика (värvivabrik) või teda nimetati salajases kirjavahetuses ülema nime järgi – Gukovi objekt. Esimestel sõjajärgsetel aastatel oli NSV Liidu keskorganite jaoks kõige tähtsam objekt Eesti NSVs Sillamäe salajase kombinaadi ehitus.

 

Pole võimalik nimetada Sillamäe ehitajate täpset arvu, kuid kaudsed andmed võimaldavad oletada, et 1946. aasta lõpuks oli neid umbes 18 000 inimest. Et Sillamäe tehase ehitus allus Siseministeeriumile, olid aastatel 1947 kuni 1952 Sillamäe tehase põhilisteks ehitajateks tööpataljonide soldatid ja vangid. Sillamäe kombinaadi ehitus oli neil aastatel suurimaks Eestis ning mõjutas Kirde-Eestis nii üldiseid arengusuundi kui ka piirkonna elanikkonna kujunemist. Kui varem oli Kirde-Eesti suhteliselt terviklik etnokultuuriline ala, siis kaotas Kirde-Eesti kahe okupatsiooni käigus suure osa oma elanikkonnast ja sõjajärgse Kirde-Eesti elanikkond kujunes peaaegu täielikult üleliiduliste migratsiooniprotsesside mõjuväljas, sõltudes sellest, milliseid ettevõtteid keskorganid pidasid vajalikuks sellesse piirkonda rajada. 1989. aasta rahvaloenduse andmetel oli Narvas 1000 elaniku kohta vaid 31 ja Sillamäel 25 inimest, kes pidasid oma emakeeleks eesti keelt. Kogu Eesti NSV rahvastikus oli neid aga samal aastal 619 inimest. Samas ei sattunud linna juhuslikke inimesi, sest tehase jaoks oli vaja erinevaid spetsialiste, kellel on vajalik haridus. Nii kujunes linnas suhteliselt kõrge haridustasemega elanikkond.

 

Esialgu toimus tootmine kohalikust maagist. Selle tarvis rajati kaevandus. Ajavahemikus 01.01.49 kuni 31.06.52. väljati kohalikust kaevandusest 2 405 000 tonni maaki keskmise uraanisisaldusega 0,036 %, s.t 63,3 tonni potentsiaalset metalli. Siiski oli kohalik pind suhteliselt uraanivaene ja toorainet hakati tooma teiste sotsialismimaade maardlatest. Tootmisega ja radioaktiivse kiirguse toime mittetundmisest tekkis eriline probleem – tootmisjäägid ladestati mere kaldale – ühtekokku 12 miljonit tonni jäätmeid, sh ka radioaktiivse uraani jäätmed. Tänaseks on jäätmehoidla ohustusatud, kuid selleks viidi läbi Eesti tänaseni suurim keskkonnaprojekt kogumaksumusega 312 miljonit krooni.

 

Sillamäe varustamine kõige eluks vajalikuga toimus läbi Moskva ja see oli tunduvalt parem, kui teistes Eesti linnades. Kogu Sillamäe sõjajärgne ajalugu on seotud salajase ettevõtte rajamisega. Kõik teised objektid ehitati vaid kombinaadi huve silmas pidades. Kuid linna ehitamisel raha ei loetud ning linna salajasuse ja kinnisusega kaasnesid elanikele mitmed privileegid. Siiani räägitakse, kuidas ümbruskonna elanikud püüdsid linna saada, et siit muidu nii defitsiitseid kaupu osta. Eraldi fenomen on Sillamäe arhitektuur. 1950ndate aastate alguseks oli Sillamäest kujunenud Eesti oludes täiesti ainulaadne asula. Linna ehitati generaalplaani alusel ja ühes, stalinistlikus neoklassitsistlikus stiilis. Ehitamine toimus projektide alusel, mis olid välja töötatud üleliidulise ministeeriumi Leningradi kontori poolt ja Sillamäe tunnistati parimaks asulaks omataoliste seas. 1949. aastal sai Sillamäe ENSV Ministrite Nõukogu arhitektuurialase I preemia. Selle tulemusel valminud hoonestus kokku kandis uhket nime – heakorrastatud linnatüüpi töölisasula.

 

 

Kasutatud:

David Vseviov Kirde-Eesti urbaanse anomaalia kujunemine ning struktuur pärast Teist Maailmasõda, Tallinn 2002

http://www.keskkonnatehnika.ee/arhiiv/2001/2_2001/magi.htm