Sillamäe linnaruum on väga eriline. Linn asub looduskaunis kohas: mere rannal ja maalilise, mitmele tasapinnale paisutatud Sõtke jõe suudmes, üks osa linnast Balti klindi jalamil ja teine klindil. Linnas ja selle ümber on palju rohelust (linnapargid, kasesalu, mereäärsed männikud). Linna kujunemisel on olnud oma huvitav ajalugu: kaunis kuurortasula muutus pärast Teist maailmasõda salastatud ja kinniseks Nõukogude sõjatööstuslinnaks. Linnaruumi iseloomustavadki sellel salastatuse ajajärgul tehtud planeerimisotsused, mille järgi linn on üles ehitatud. Väärib märkimist, et Sillamäed on algusest peale ehitatud generaalplaani järgi. Siinkohal on huvitav veel seegi, et linna strateegilise tähenduse tõttu (Sillamäe allus otse Moskva võimudele) ja osaliselt ka kompenseerimaks elanikele kinnise linna staatusest tulenevaid teatud piiranguid suunati siia ressursse, mis võimaldasid ühtse arhitektuuriansambli ja selle üksikute hoonete (suurejooneline kultuurikeskus ja uhke kino) ning rajatiste (suursugune Mere puiestee ja Viru puiestee) väljaehitamist.

Sillamäe planeerimises ja ehituses on selgelt eristatavad ja jälgitavad kolm etappi, mis erinevad üksteisest nii linnaehitusliku planeerimise põhimõtete, ehitustehnoloogia ja –meetodite kui arhitektuuri poolest. 1940.-50. aastatel rajati stalinistlikus neoklassitsistlikus stiilis nn vanalinn, 1960.-70. aastatel vabaplaneeringu põhimõtetel tüüpprojekti jaärgi ehitatud elamud ning 1970. aastate lõpul ja 1980. aastatel ehitatu suurelamud.

Sillamäe kesklinna hoonestus on ehitatud 1940.-50. aastatel, stalinistlit neoklassitsism.
Kohe peale teise maailmasõja lõppu alustati linna ehitust vastavalt aastatel 1946 -1947 projekteerimisinstituudi " Lengiprosaht" poolt väljatöötatud generaalplaanile. Kesklinna hoonestuse ehitamise põhialuseks on olnud 1946-47. aastal koostatud I generaalplaan ja 1948. aasta detailplaneerimise projekt (Lengiprošaht). 1948. aasta detailplaneerimise projektis oli antud ka tänavafassaadide joonised, millega on määratud hoonete kõrgus, laius, katusekuju ja fassaadikujundus.

Kesklinna tänavavõrk on rangelt geomeetriline. Territooriumi planeerimisel säilis ennesõjaaegne peatänavate põhistruktuur, arvestati maastiku omapära, säilitati pargialad ja arvestati Soome lahe mõju. Praegune Kesktänav kulgeb mööda endist Jõhvi – Narva maanteed. Linna lääneosas on algselt säilinud Jõhvi - Narva maantee. Endiseid taluhooneid linna piiridesse ei ole jäänud. Tänu planeeringukohasele väljaehitusele ja sarnasele arhitektuur-mahulisele lahendusele on sellel alal väga kõrge linnaehituslik miljööväärtus.

Kesklinna hoonestus pärineb Sillamäe kui tööstuslinna rajamise algaastaist. Sillamäe kesklinn on üks väheseid 1940-50. aastate tüüpilise linnalise hoonestustraditsiooni esindajaid Eestis. Stalinistlikus neoklassitsistlikus stiilis tüüpprojektide kasutamisest tulenevalt on tänavapilt mõnevõrra monotoonne, kuid tänu rikkalikule haljastusele, mõjub see linnaosa küllalt ühtse ja ilmeka tervikuna. Arhitektuurilisest aspektist vääriks sellest perioodist esiletõstmist kultuurikeskus (arh. Popov), kino (arh. Stenjušin), omavalitsushoone (arhitekt Popov), spordikompleks (arh. Puumets). Täna vajab erilist tähelepanu kesklinna tänava- ja hoonestusstruktuuri ning neoklassitsistlikku arhitektuuri stiili kujundavate fassaadidetailide säilitamine.

Kesklinna peatelg - Kesk tänav asub endise Tallinna-Narva maantee suunal, mis ühendab tööstusterritooriumit linna muu osaga. Tänavavõrk on rangelt geomeetriline. Kesk tänaval asub Linnaväljak, kust hargnevad diagonaalsete kiirtena kolm tänavat (Kesktänav, Rumjansevi ja Kalda). Risti peatänavaga paiknevad mereni ja veehoidlani kulgevad tänavad.

1949. aastal sai Sillamäe ENSV Ministrite Nõukogu arhitektuurialase I preemia. Selle tulemusel valminud hoonestus kokku kandis uhket nime – heakorrastatud linnatüüpi töölisasula.

1960.-70. aastatel rajatud suurelamu, hruštšovkad
1950-60 -tel aastatel rajatud esimene suurelamukvartal, mis paikneb kesklinnas, on hoonestatud viiekordsete tüüpelamutega. See on planeeritud ajastule iseloomuliku vabaplaneeringulise printsiibi järgi. Elamud paiknevad tänavate suhtes diagonaalselt, kvartali keskel on abihooned, staadion ja lasteaed. Hoonete väliskujundus on äärmiselt lakooniline. Ala asub 50-ndatel planeeritud kesklinna kagu osas. Ehituse aluseks on olnud RPI Eesti Projektis 1961.a. koostatud detailplaneering, kus kasutati ajastule iseloomulikku uut planeerimisprintsiipi - vabaplaneeringut. Linnaehituslik vastuolu paistab silma just linnaplaanil, kus varasema perimetraalse hoonestusega alaga külgneb täiesti erineva hoonestusviisiga kvartal. Kontrasti leevendab ala ühel küljel asuv park ja teisel küljel olev kõrghaljastus.

Kvartalit piiravad varasema - kesklinna planeeringu järgi valjaehitatud tänavad. Hooned on paigutatud kvartalisse mustrina, mis moodustub Kesktänava äärde diagonaalselt ja nendega risti paigutatud elamutest. Kvartali keskel on lasteaed ja staadion ning elanike garaažid ja kuurid. Kvartalis ja tänavate ääres on väljakujunenud kõrghaljastus ja hekid, mis vajaksid paremat hooldust olles suurelamute ala kujunduses oluline komponent.

Alal on valdavalt viiekordsed silikaattellisest kaldkatustega tüüpelamud nn. hruštšovkad. Hoonete välislahendus on äärmiselt tagasihoidlik, puuduvad igasugused kujundusdetailid. Selline puritaanlus on ajastule iseloomulikuna omaette väärtus.

Kirjeldatud kvartal omab tähtsust kui oma ajastule tüüpiline, hästi haljastatud ja heakorrastatud ning komplekselt välja ehitatud suurelamukvartal.

1970.-80. aastatel rajatud suurelamukvartal, nn Brežnevi aeg
Suurelamukvartal, mis paikneb linna idaosas on välja ehitatud linna uue 1974. aasta generaalplaani (RPI Eesti Projekt)järgi. Väärtuslikumaks saab pidada selle linnaosa 1978. aasta detailplaneeringu (ВНИПИЭТ) järgi ehitatud elamukvartaleid, kus loobuti vabaplaneeringu põhimõtetest ja kasutati vana kesklinna planeeringu printsiipe – kvartalid on perimetraalselt hoonestatud, on moodustunud tollases kontekstis uue kvaliteediga tänavaruum. Tulenevalt sellest, et planeerimise ja ehitusega paralleelselt oli võimalik projekteerida erilahendusega hooneid, on saavutatud ühtne ja huvitavam linnaehituslik miljöö.

Tollases ВНИПИЭТ-s projekteeritud 5-9-kordsed punasest tellisest elamud ja ühiskondlikud hooned on ehitatud individuaalprojektide järgi. Hoonete fassaade ilmestavad rõdud, lodžad, ärklid, betoonist kujundusdetailid jm. Hoonete mahud on liigendatud. Vaheldusrikkus on saavutatud vaheehitiste ja väikevormide rajamisega.

Mikrorajooni keskele on planeeritud tsentraalne, väljakutega lai tänav (Viru pst), kus on eraldatud jalakäigu ja autosõiduteed. Sellega risti planeeritud tänavate ristmikel on välja ehitatud nurgalahendusega majad. Tihe perimetraalne hoonestus loob linnalise tänavamiljöö. Seda ilmestavad hooneid ühendavad madalad vaheehitised ja väikevormid. Lasteaiad ja koolid paiknevad elamukvartalite keskel. Kogu ala oli hästi heakorrastatud ja haljastatud. Kahjuks annab täna endast marku ehituse kohatine halb kvaliteet. Kahjuks on Viru puiestee läänepoolne lõpetus jäänud pooleli.

Kirjeldatud ala omab tähtsust kui üks kompleksemalt ja läbimõeldumalt väljaehitatud suurelamukvartaleid, olles sellisena oma ajastu üks paremaid linnaehituslikke näiteid Eestis. Sellist lahendust võimaldas Sillamäe eriline staatus (ja ka Sillamäe peaarhitekt-linnaplaneerija Vladimir Šurmini initsiatiiv) ning üldine vastumeelsus kogu Eestis levinud tüüpelamuehituse suhtes.

Viimaste aegade suured muutused linnas puudutavad eelkõige tööstusrajooni – multifunktsionaalse sadama ning sadamas töötavate erinevate ettevõtete ehituses. Suuremaid muutusi on ette näha linna ärikeskuse hoonestamisel ning mereäärsete alade planeerimisel.