Linnaväljakult, kõrgelt pangapealselt mere poole viib lai trepp ja paraadne bulvar. Väljakult laskub alla suurejooneline trepp, mis jätkub avara teljelise bulvarina pidulikult dekoreeritud elamute vahel kuni mereni. Vaade väljakult alla üle paraadsete elamukvartalite piiritule merele on nii hingemattev, et kannatab võrrelda Odessaga. Väljakul on trepi kõrval säilinud omaette klassitsistlikult vormistatud ehitisena autahvel, kuhu algselt asetati tööeesrindlaste, kommunismiõnne sepitsejate portreid. (Kalm, M. Eesti 20. sajandi arhitektuur. Estonian 20th century architecture. Lk 273 Tallinn. Prisma Prindi Kirjastus 2001)

Trepistik ja Mere puiestee on täna ühed Sillamäe sümbolid, ja väljendavad ilmekalt stalinistliku neoklassitsismi ideoloogiat. Arhitektuur oli nõukogude ajal ka propagandavahendiks, mille kaudu võim kõneles rahvaga. Klassitsism valiti nõukogude arhitektuuriks, võttes arvesse selle suurt retoorilist potentsiaali. Stalini soov oligi ehitada ilusat riiki, mis väljendaks sotsialistliku elu õnne ja ilu. Stalinistlik neoklassitsism oli võimu-arhitektuur. Võim suhtles inimestega tseremoniaalselt, allutavalt. Võimsad sammastikud, trepistikud, üle-elulised mõõtkavad panevad inimese tundma võimu kohalolu ja enda tühisust.

 

Et kujund oleks täielik, ehiti keskväljakult mere poole viiv trepp skulptuuride ja  elusate palmidega (talveks viidi palmid kasvuhoonetesse, kust need kevade saabudes jälle välja toodi).

 

Puiestee ise on 1950. aastatele omase sümmeetrilise lahendusega. Kahelt poolt ääristavad puiestee keskmist osa stalinistlikus neoklassitsistlikus stiilis dekoreeritud fassaadidega hooned. Puiestee alumises osas kulgeb merega paralleelselt Sõtke jõgi, mis paarisaja meetri pärast suubub merre. Et nõukogude ajal oli Sillamäe salajane linn ja tegu oli piiritsooniga, suunati inimesi merest eemale ja puiestee merepoolne osa pole lõpuni välja ehitatud. Kuid praegu on puiestee lõppu plaanitud rajada endiste aegade stiili järgiv jalakäijatesild, paviljon ja kolonnaad.