Linna õigused

Sillamäe sai linna staatuse 1957. aastal.

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 6. jaanuari 1949 seadlusega „Sillamäe asustatud kohast töölisalevi kategooriasse üleviimisest" omistati Sillamäele töölisasula staatus. Alevil oli oma nõukogu, mille liikmed olid ametisse kinnitatud Narva Linnanõukogu täitevkomitee otsustega.

„Vahepeal oli aga olukord muutunud. Tööstuse kiire arengu tõttu on alev võtnud linna mõõdud … Arvestades Sillamäe alevi eriseisundiga ja selle territooriumil asuva eritööstusega, samuti seda, et alev asub piiritsoonis, kuhu on sissesõit võimaldatud ainult erilubadega, on Narva Linna Töörahva Saadikute Nõukogu organitel raskendanud kiiresti kasvava Sillamäe töölisalevi täitevkomitee konkreetne juhtimine, mille tõttu aga kannatab Sillamäe elanikkonna kultuur-olustikuline teenindamine. Peale selle on käesoleval ajal juba osa Sillamäe organeid allutatud vabariiklikele keskasutustele, nagu julgeoleku, Siseministeeriumi ja prokuratuuri organid. Eeltoodud asjaolud tõstavad üles küsimuse Sillamäe muutmiseks vabariikliku alluvusega linnaks, kuhu on võimalik luua täisjõuline töörahva saadikute nõukogu aparaat, milline on võimeline kindlustama elanikkonna korralikku kultuur-olustikulist teenindamist".

(David Vseviov Kirde-Eesti urbaanse anomaalia kujunemine ning struktuur pärast Teist Maailmasõda Tallinn 2002 lk 35).

1950. aasta septembri seisuga elas Sillamäel juba rohkem kui 10 000 inimest. Seega oli linn lühikese ajaga kiiresti kasvanud (pärast sõja lõppu praktiliselt maatasa tehtud kohale oli mõne aastaga ehitatud linn, kus 1950. aastal elas üle 10 000 inimese), samuti hakkas Sillamäe tootmine 1950. aastate lõpuks minetama oma ainulaadsust aatomitööstusele.

29. 06. 1957 ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega nimetati Sillamäe töölisalev ümber vabariikliku alluvusega linnaks. Sama seadlusega eraldati alevinõukogu Narva linnanõukogust ja alevinõukogu nimetati ümber Sillamäe linnanõukoguks.