Ajaloost

...18. novembri öö vastu 19. novembrit aastal 1700 juhtus olema tuuline ja sajune. Ületanud Sõtke jõe, rajasid üksteist tuhat rootsi sõdurit noore kuninga Karl XII juhtimisel oma laagri põllule, kus praegu laiub Sillamäe linn. Ise nimetasid soldatid laagrit "mudalaagriks" – kaugeltki mitte kõik ei saanud siin korralikult välja puhata, ja seda mitte ainult sügisöö rõskuse, vaid lakkamatu vihmasaju tõttu tekkinud tohutu hulga pori tõttu, mis kohati ulatus põlvini. Ka telke ei jätkunud kõigile, tunda andis toidupuudus. Kuid sõjaolud olid sellised ja 19. novembri hommikul liiguti edasi ida poole. Järgmisel päeval, 20. novembril 1700, võitsid needsamad sõdurid Peeter I juhitud vene vägesid Narva lahingus – venelaste ja rootslaste vahelise Põhjasõja esimeses tähtsas võitluses.

Kuid enne rootslasi läks läbi praeguse Sillamäe territooriumi ka üks vene väesalk. See oli kindral Boriss Šeremetjevi ratsavägi – saadetud Peeter I poolt Rakvere alla luurele. Väesalk naases kaotustega, kuna teel oli kokkupõrge rootslastega. Surma saanud sõdurid maeti Sõtke jõe idakaldale. Vanemad elanikud teavad rääkida, et see matmispaik leiti pärast Teist maailmasõda praeguse kultuurikeskuse kohalt Kesk tänaval, kust 18. sajandil läks tee Tallinnast (Revalist) Narva.

Tekkinud jõe ja tee ristumiskohas mitu sajandit tagasi (esmamainimine 1502) ja asudes Soome lahe kaldal ühe Eesti peamise maantee ääres, ei jäänud Sillamäe "ajaloo teelt" kõrvale ka järgnevatel aastatel. Nii asus Esimese maailmasõja ajal siit veidi ida pool Merikülas Vene Impeeriumi pealinna Petrogradi kaitseliini patarei. 1919. aastal Vabadussõjas maabus Sillamäe kõrval Udria rannal eesti-soome dessant, millel oli oluline osa kommunistlike vägede purustamisel Narvas. Siinsamas randus 1944. aasta talvel sakslaste tagalasse nõukogude meredessant, mille peaaegu kõik sõdurid langesid. Sama aasta suvel toimus Teise maailmasõja üks halastamatumaid lahinguid Sillamäe kõrval Sinimägedes. Teise maailmasõja ajaloos teatakse seda kohta Narva lahingute järgi.

Pärast sõdu oli Sillamäe, ilma liialdusteta, osaline kõige kõrgema taseme poliitikas ning teaduse ja tehnika olulisemates arengutes. Jutt on aatomitest – sõjas ja rahus. 1946. aastal hakati nõukogude aatompommi kiireimaks loomiseks siia Stalini ja Beria heakskiidul ehitama tehast, mis lõpetas uraanitootmise alles perestroika aja lõpul ja Eesti taasiseseisvumisel 1990. aastatel. Kuid just selle kümne sõjajärgse aasta jooksul sai Sillamäest linn, millele linna staatus omistati 1957. aastal, üks nõukogude kuulsatest "salajastest ja suletud aatomilinnadest". Tänaseks on suletuse ajastu möödas. Suur intellektuaalne, tehniline ja kultuuriline potentsiaal – siia saadeti ju hästi ettevalmistatud kaadrid kogu Nõukogude Liidu territooriumilt – lasid Sillamäel üle elada suured muutused 1990. aastatel ja kujundada uus tulevik.

 

Natuke majandusest

 

Tööstus tuli Sillamäele 1920. aastate lõpus, kui siia ehitati Eesti-Rootsi põlevkiviutmistehas, elektrijaam ja sadam. Just selle ettevõtte baasil hakati looma ettevõtet, mis mitukümmend aastat töötles uraani ning täna tegeleb haruldaste ja muldmetallidega. AS Silmeti nime tuntakse maailma erinevates osades, kuivõrd Sillamäe ettevõte on üks juhtivaid tantaali ja nioobiumi tootjaid maailmas. 99% Silmeti toorainest tuuakse väljastpoolt Eestit ja ka toodangust 99% eksporditakse.

Pärast 20. sajandi 40. aastaid ei olnud Sillamäel sadamat. Nüüd on Sillamäe jälle saamas sadamalinnaks. Umbes miljard Eesti krooni (umbes 60 miljonit eurot) investeeritakse sadama esimese etapi ja naftaterminali ehitusse. Sadam planeeritakse valmis ehitada kolmes etapis. Sadam – erainvestorite üks suurimaid projekte terves regioonis, on planeeritud arvestusega, et Sillamäest saab Euroopa Liidu kõige idapoolsem "merevärav" – siit jääb vene piirini vaid 25 kilomeetrit. 2007. aastal plaanivad investorid vedada läbi sadama kuni viis miljonit tonni kaupa.

Sillamäe soodsa geograafilise asukoha ärakasutamisele on üles ehitatud ka teine suur majandusprojekt – Sillamäe majanduslik vabatsoon, mis tegutseb 1999. aastast ja hõlmab 600 hektarilist maa-ala ning pakub äri või tootmise arendamiseks vabu pindasid, väljaarendatud infrastruktuuri ja majanduslikke soodustusi.

Kolmandaks "sajandi projektiks" on Sillamäel suure radioaktiivsete jäätmete hoidla – "aatomiajastu" pärandi, katmine ja saneerimine. 1998. aastal alustatud ja 2007. aastal lõppeva projekti kogumaksumus on 312 miljonit Eesti krooni ehk 20 miljonit eurot. Projekti rahastavad Eesti, Põhjamaad ja teised Läänemere äärsed Euroopa Liidu maad. Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla saab olema selles Euroopa regioonis esimene ohtlik uraaniobjekt, mis on lõplikult korrastatud. Töödele on antud 1000aastane garantii.

Sillamäe tööstuslik potentsiaal areneb ajaga. 2003. aastal avati Sillamäel uus kaasaegne akude ümbertöötlemise tehas "Ecometall". Mitmed Sillamäe ettevõtted on viimastel aastatel tõestanud oma töö kõrget kvaliteeti rahvusvahelise ISO sertifikaadiga. Nende seas plasttaara tootja "Polyform", metallitöötleja "Norwes Metal" ja ka "Silmet".

 

Inimlik ja kultuuriline külg

 

... 20. sajandi alguses teadsid kohalikud poisikesed oma vanemate kaudu sellest sissesõitnud vanakesest vaid seda, et ta on "mingi Peterburi professor, kes uurib koeri". Laste jaoks ei olnud see kõige tähtsam. Vaatamata vanusele, tegutses issesõitnu nii hasartselt Sillamäe linnakese lasteõues, et vallutas laste südamed. Professorile endale oli Sillamäggi – nii nimetati Sillamäed sada aastat tagasi - nii armas, et isegi Itaaliat külastades võrdles ta selle lõunamaa ilu oma südamele armasa Sillamäega.

Itaaliasse ei sattunud professor juhuslikult. Füsioloogide kongress pidas austavaks näha enda hulgas esimest venelasest Nobeli preemia laureaati (1904. aasta) Ivan Pavlovit. Sedasama energilist ja täpset vanakest, kes enne I maailmasõda käis regulaarselt Sillamäel puhkamas. Nii tahakski öelda, et ilmselt on kusagil sügaval Sillamäe all "magnet", mis erinevatel ajastutel tõmbab siia intelligentseid ja teadjaid inimesi, kes püüavad säilitada ja arendada kultuuri. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul oli Sillamäe Eesti ja Vene intelligentsi ja loomeinimeste jaoks armastatud paik puhkamiseks.  Sõna "Sillamäe" esineb näiteks heliloojate Pjotr Tšaikovski ja Eduard Tubina, poeetide Vjatšeslav Ivanovi ja Konstantin Balmonti, kirjanik Endel Tennovi, elektronkiiretoru leiutaja Boriss Rozingi, kunstnike Konstantin Somovi ja Nikolai Dubovski elulugudes.

21. sajandi algul säilitab ja arendab Sillamäe oma eripärast ja mitmekülgset kultuuri kui üht oma suurimat rikkust. Linnas toimuvad slaavi kultuuri päevad, jazz-festival, vaheldumisi nii Eesti kui väliskunstnike näitused ja muud huvitavad üritused. Sillamäe Muuseum on ilmselt ainus muuseum Eestis, kellel on terviklik väljapanek 50.-60. aastate nõukogude aja olmest. Suurepärases spordikompleksis on treeninud erinevate spordialade meistrid ja rekordiomanikud. Loomuliku arenguna on linna tekkinud kõrgkool – siin tegutseb Sillamäe Majanduse ja Juhtimise Instituut

 

Linna ennast nimetatakse üha sagedamini pärliks. Eestis pole teist sellist kohta, kus oleks säilinud nii täiuslik arhitektuuriansambel eelmise sajandi 40.-50. aastate stiilis. Lõunapoolsete linnade eeskujul ehitatud mere äärde viiv uhke trepistik, marksismi klassikute bareljeefid ja hoonete paiknemise rangerütmilisus, linnavõimu hoone kui kentsakas näide nõukogude ja gooti stiili ühendamisest, veehoidlate kaskaad linna keskel ... Kõik see kuulub ühelt poolt juba ajaloole (kaks hoonet on tunnistatud arhitektuurimälestisteks), kuid teisest küljest on see kõik veel  värske, uus ja noor. Siin elavad inimesed, kes oma kätega lõid selle imelise linna ja võivad linnast rääkida palju legende ja huvitavaid lugusid. Ka selles mitte veel "kivistunud" ajaloos, Ajaloo ja Nooruse teoses peitub üks Sillamäe huvitavaid erisusi – nii lühikeste ajaperioodide vältel nii drastilised arengud.

 

Nii et – tere tulemast Sillamäele! Sõbralik ja kaasaegne, avatud uutele ideedele – "Värskete meretuulte linn"!